Juhtum #3 Altkäemaks arstile (lihtne tase)

Juhtumi taust

Pärnu haigla ortopeed võttis patsientidelt korduvalt altkäemaksu ja kirjutas neile selle eest tervisetõendeid, mille alusel need said riigilt alusetult toetusraha. Samuti kirjutas ta retsepte patsientide nimele, kes sellest midagi ei teadnud, ja ostis ravimid ise välja, kasutades sealjuures ka osalist haigekassa hüvitist.

Lisainfo

Arst mõisteti kuriteos süüdi ja teda karistati ligi 12 000 euro suuruse trahviga ning keeluga koostada, allkirjastada ja esitada kahe aasta jooksul dokumente, mille alusel määratakse töövõime kaotuse protsenti. Arstitööd aga võis ta jätkata.

Millistele küsimustele tähelepanu pöörata?

  • Miks on tervishoius leviv korruptsioon ühiskonnale eriti kahjulik?

Korruptsioon tervishoius riivab õiglustunnet eelkõige seetõttu, et tekitab ebavõrdsust valdkonnas, kus inimesed on iseäranis tundlikud ja seetõttu vägagi valmis maksma. Eesti tervishoiusektor toimib eelkõige avaliku raha eest, mida napib. Seetõttu võivad pettused mõjutada arstiabi kättesaadavust ja suurendada ebavõrdsust. Peale selle väheneb üldine usaldus arstide ja teiste tervishoiutöötajate vastu, nõnda et osa inimesi on valmis pöörduma alternatiivsete ravitsemisvõtete poole, mis aga võivad tekitada inimesele ja ühiskonnale väga suurt kahju.

  • Millise korruptsioonivormiga on tegu?

Juriidiliselt on siin mitu omavahel seotud kuritegu, mida ühendab usalduse kuritarvi­tamine ja ametikoha ärakasutamine – lühidalt korruptsioon.

Kõigepealt on tegu altkäemaksuga: arstile maksti tõendite kirjutamise eest altkäe­maksu. Maksjad said tõendiga riigilt toetusi taotleda – see on puhas korruptsioon.

Teiseks on tegu nii ametialase kui ka dokumendi võltsimisega. Võltsimine on karistatav ka siis, kui seda ei tee ametiisik, vaid nii-öelda inimene tänavalt, aga sel juhul on karistus väiksem: vastavalt kuni kolm aastat ja kuni aasta vangistust. Mõlemal juhul on võimalik mõista ka rahaline karistus.

Kolmandaks on tegu omastamisega, mis kujutab endast juhtumit, kus inimene võtab tema kätte usaldatud vara endale. Nagu kelmuse ja võltsimise puhul, eristatakse ka omastamise juures ametiisikute ja teiste tegu ning sellisegi teo eest saab ametiisikut karistada karmimalt kui teisi. Kõnealusel juhul omastas arst ametiisikuna ravimeid, mis olid mõeldud patsientidele.

  • Kas väärkäitumine on õigustatud, kui seda tehakse n-ö õigetel eesmärkidel?

Siin tuleb mängu korruptsiooni mõiste suhtelisus: mis ühel ajajärgul mõistetav (jutt ei käi seaduslikkusest), ei pruugi seda olla teisel ajajärgul. Näiteks võib tuua ebaausal teel taotletava arstitõendi, mille abil pääseda ajateenistusest. 1970. aastate lõpus oli nii­sugune arsti­tõend üks viis, kuidas eesti poisid said pääseda Nõukogude armeest ja muu hulgas Afganistani sõtta saatmisest – ja sellest ajastust on pärit ka hulk meie praeguseid korrup­tiivse käitumise õigustusi. Ilmselt ei tauni enamik inimesi sellist kõrvalehoid­mist, sest nii päästeti paljude meie kaasmaalaste ja lähedaste elu ja tervis. Ent kindlasti mõistab enamik hukka Eesti kaitseväest kõrvalenihverdamise. Ajateenistusest pääse­miseks makstav altkäemaks pole nii levinud kui varem, ent juhtumeid on siiski, ja sellega rikuvad nii maksjad kui ka saajad oma elu päris pikaks ajaks. Ühest suuremahu­lisest sahkerdamisest ajateenistusest pääsemiseks on võimalik lugeda Postimehest: „Noormehi ajateenistusest vabastanud arst sai süüdistuse“. Rumal tegu jääb karistus­registrisse pikkadeks aastateks ja võib saada takistuseks nii mõnegi töökoha saamisel ja ka reisimisel.

Korruptsiooni mõiste suhtelisus avaldub ka ühiskondlikes kommetes. Tervishoius on kinkimiskomme levinud märksa rohkem kui ühelgi teisel elualal, ent piirid, kus kingitus korruptsiooniks üle läheb, on üsna hägused. Muidugi pole mõtet näha korrupt­siooni arstile kingitud lilledes ja tänukaardis, ent sealt edasi läheb asi keerulisemaks ning alati tuleb küsida, mis eesmärgil kingitus anti. Seda ilmestab hästi 2013. aasta Eesti Arsti 7. numbris avaldatud lugu sellest, mida võib kingitusest või meeleheast oodata patsient ja mida arst:

Hiljuti kuulsin lugu Eesti perearstist, kes oli üritanud paremini aru saada patsiente vaevavatest hädadest ning teinud neile selleks arvukalt uuringuid. Ühele patsiendile meeldis selline põhjalik käitumine niivõrd, et ta otsustas arsti tema tegevuse eest omal initsiatiivil premeerida, andes talle analüüside tegemise eest väikese lisaraha. Natuke aega hiljem hakkas raha andnud patsienti vaevama mingi muu tervisehäda ja ta pöördus taas sama perearsti poole, kes sel korral ei pidanud analüüse vajalikuks. Selle peale olla patsient meenutanud raha maksmist, millega talle oli justkui tekkinud õigustatud ootus põhjalikumateks uuringuteks. Lugu lõppes sellega, et arst andis patsiendile raha tagasi.“