Intervjuu

 

Definitsioon

ÕS:
intervj`uu <26> usutlus, küsitlus. Intervjuu kunstnikuga. Ajakirjanik võttis, sai kunstnikult intervjuu, kunstnik andis ajakirjanikule, nädalalehele intervjuu. {Töö+intervjuu} → töövestlus

Seletav sõnaraamat:
intervjuu ‹14› ‹s› küsitlus, usutlus (tihti ajakirjanduses, raadios, televisioonis avaldamise eesmärgil); vastav ajakirjandusžanr. Viie-, kümneminutine intervjuu. Minister andis ajakirjanikele intervjuu. „Õhtulehes” ilmus intervjuu linna peaarhitektiga.*Minge proovige saada intervjuu laevaõnnetuse läbiteinud kaptenilt! H. Sergo.

▷ Liitsõnad: juubeli|intervjuu, telefoni|intervjuu, teleintervjuu.

Intervjuu näiteid

23. mai 2014 „Õhtu Kanal 2-ga” – viimane intervjuu Linnar Priimäega, alates u 54.49

„Fred Jüssi räägib vaikusest”

 

Soome parlamendisaadik Marja Tiura vastab:

 

Intervjuu olemus

Tegemist on ajakirjandusžanriga. Tavaliselt osaleb kaks inimest: intervjueeritav ja intervjueerija.

Intervjuusid võib olla trükiajakirjanduses, teles ja raadios, leiab neid internetistki.

Tööotsijatel tuleb osaleda tööintervjuudes, uurimuste koostajatel aga küsitleda inimesi materjali kogumiseks.

Intervjueerija esitab mitmesuguseid küsimusi: kes?, mida?, kus?, millal?, kuidas?, miks?, kellega?, kui kaua? jne.

Mis teeb intervjuu heaks?

Intervjuusid oleme väga palju lugenud, kuulnud, näinud. Vahel tundub, et intervjueeritav oskab rääkida väga huvitavalt, mõni teine kord tundub aga, et see on väga igav.

Tihti arvame, et kehva usutluse põhjuseks on igav intervjueeritav, aga tegelikult sõltub väga palju sellest, missuguseid küsimusi esitatakse. Püüdke ise vastata sisukalt ja mahlakalt küsimustele, mis algavad sõnaga “kas”! Neile saab ju vastata ühe sõnaga: jah, ei, võib-olla.

Seetõttu tuleb enne usutlemist ja ka selle ajal alati väga täpselt küsimused läbi mõelda, esitada selliseid küsimusi, millele on huvitav vastata.

Küsija ei tohiks unustada, et vastajal on õigus pikemalt rääkida ning ta tuleb ära kuulata, intervjueerija ei tohi segada jutu vahele, kui see just hädavajalik ei ole (nt kaldub vastaja teemast väga kõrvale), samuti on see siiski usutletava, mitte usutleja seisukohtade väljendamine.

Ise küsitletava rollis olles tuleks olla tähelepanelik selles suhtes, et mõndagi vastust saab hiljem mitmeti interpreteerida, seega tuleb vastata ühemõtteliselt ja üheselt arusaadavalt.

Intervjueeritavalt tuleb küsida nõusolekut, leppida kokku aeg ja koht. Kindlasti tuleb usutletava kohta enne taustauuringuid teha, koguda tema kohta infot – siis on, mida küsida. Küsimuste esitaja peab vastajale andma aega järele mõelda ja rahulikult vastata.

Kui oled küsimused enne valmis mõelnud, siis pead olema suuteline neid intervjuu käigus ka muutma, kui olukord nõuab. Kas-küsimusi ei ole sobilik esitada.

Intervjueeritavasse tuleb austusega suhtuda ka siis, kui selgub, et teie seisukohad millegi kohta ei lange kokku.

Intervjuu vormistamine

Kirjaliku intervjuu puhul on küsimus paksus kirjas ja eraldi real. Vastus alaku uuelt realt ilma taandeta. Enne järgmist küsimust jäetakse tühi rida.

Intervjuu pealkiri peab olema huvitav ja lugema kutsuv, pealkirjas võib kasutada ka usutlusest pärit tsitaati, mis pannakse jutumärkidesse.

Alati tuleb intervjueeritavale tulemust enne avaldamist näidata, et ei tekiks hilisemaid segadusi, ja intervjuud andes tuleb nõuda, et enne selle avalikkuse ette toomist seda näeksid, jälle samal põhjusel.

Allikad:

Ehala, M. Kirjutamise kunst. Tallinn: Künnimees, 2000
Ratassepp, P. Eesti keele õpik 7. klassile. II osa. Tallinn: Avita, 2009